Pärast sellise kogemuse saamist võitlen ma sellel aastal 100-protsendiliselt edasi koha eest finaalis.
Ilja Udre
Aus on öelda, et Sodi World Series (SWS) on loonud kardimaailma täiesti uue dimensiooni. Võib-olla oleks isegi täpsem öelda, et see on täitnud tühimiku, mille olemasolu ei osanud paljud enne märgatagi.
See on andnud muidu pigem regionaalselt kapseldunud rikkale hobikardimaailmale ühise keele ja ühise sihi ning toonud kokku ka kõik väga erineva taustaga sõitjad, kes selles maailmas figureerivad. Ühelt poolt on see võimalus noortele talentidele, kes olude sunnil pole saanud võistluskardi teekonda pikalt või üldse ette võtta. Teisalt on see uus väljund ka neile, kelle võistluskardikarjäär on kunagi pooleli jäänud, kuid kelle nälg võidusõidu järele pole kuhugi kadunud. Ja siis on veel kõik need muud põnevad teekonnad — inimesed, kes on end hobikardiradadel samm-sammult üles töötanud ning jõudnud lõpuks maailma kiireimatega sama mõõdupuu alla. Need, kes ongi kogu oma fookuse hobikardile pannud.
Seda rõõmustavam on tõdeda, et tänavustel SWS finaalidel Le Mansis oli stardis ka mitmeid eestlasi ja meile tuttavaid nimesid.
Juunioride klassis lõpetas Cameron Korkka kõrgel 8. kohal. Naiste klassis sai Hanna-Grete Suvemaa kirja 35. koha. Sprindiklassis oli eestlastest parim Ilja Udre, kes lõpetas 22. kohal, samas kui Kristjan Salvet sai kirja 77. tulemuse ja Aleksander Svjatnoi krapsas endale tubli 85 koha. Arvestades, et igas klassis oli koos äärmiselt tihe ja rahvusvaheline konkurents ning tegu on ülemaailmse arvestusega, on juba finaalidesse jõudmine ise väga märkimisväärne saavutus.
Le Mansi kardirada, SWS finaalide melu ja eestlaste kogemus andsid põhjust uurida asjaosalistelt endilt, mis tunne oli sellel maailma mõistes ainulaadsel hobikardisündmusel kohal olla. Lendasime neile väikse ette teatamisega peale ja saime ka mitu põnevat vastust. Siin nad on.
Hanna-Grete Suvemaa: “SWS finaali jõudmine oli minu jaoks kindel eesmärk.”
Hanna-Grete, kas SWS finaali jõudmine oli sinu jaoks pigem meeldiv boonus või kindel eesmärk, mille nimel oled teadlikult tööd teinud?
SWS finaali jõudmine oli minu jaoks kindel eesmärk.
Millised muljed Le Mansi kardirajast jäid?
Rada mulle meeldis. See oli tehniline ja voolav rada, kus eksimisruumi oli väga vähe.
Kuidas võtaksid oma sõidud ja tulemused kokku? Millega jäid rahule, mis kripeldama jäi ja mis olid sinu jaoks määravad hetked?
Kvalifikatsioonid ei õnnestunud päris nii, nagu oleks võinud. See mõjutas järgmisi sõite päris palju, sest tase oli väga ühtlane. Esimene eelfinaal oli ka paras ehmatus, sest ma ei oodanud tüdrukutelt nii agressiivset sõitu.
Rahule jäin sellega, et võitlesin alati lõpuni ja sain väga kasuliku kogemuse.
Kuidas kogu ürituse korraldus ja atmosfäär tundus?
Atmosfäär oli väga vägev. Korralduse poole pealt jäi minu arvates aga korrektsusest puudu. Jäi mulje, et karistustega natuke lahmiti.
Ma olin arvatavasti kõige viisakam sõitja rajal ja mul õnnestus saada kaks karistust teadmata mille eest. Seal oli kindlasti teisi sõitjaid, kellele kohtunikud oleksid pidanud rohkem tähelepanu pöörama.
Kas said Le Mansis ka niisama ringi vaadata või jäi kogu fookus võidusõidule?
Külastasin ka Le Mansi vanalinna ja Pariisi.
SWS on kardimaailmas loonud üsna erilise rahvusvahelise väljundi. Kas järgmise aasta finaalikoht on juba mõttes või vaatad sellele pigem jooksvalt?
Kindlasti pingutan selle nimel, et veel SWS finaali jõuda.
Aleksandr Svjatnoi: “Muidu tahaks küll minna tagasi, aga mitte viimasel hetkel nagu seekord 😉 .”
Aleksandr, kas SWS finaali jõudmine oli sinu jaoks pigem meeldiv boonus või kindel eesmärk, mille nimel oled teadlikult tööd teinud?
Sellel aastal oli pigem üllatus. Sain kutse 19.05 kell 23:50. Sinna minek on 1+ päev ja kvalifikatsioon oli 21.05. Tulin sinna 21.05, kaks päeva magamata.
Kaotasin ka bussis kohvri oma kardiasjadega. Ilja andis mulle oma vana kombeka, tossud sain alles järgmisel päeval Cameronilt.
Ametlikul treeningul sain hea aja panna, mingi top 10.
Millised muljed Le Mansi kardirajast jäid?
Muljed on head ja hea kogemus, aga minu jaoks läks see väga keeruliseks — see viimasel hetkel, trennita ja magamata tulek.
Kuidas võtaksid oma sõidud ja tulemused kokku? Millega jäid rahule, mis kripeldama jäi ja mis olid sinu jaoks määravad hetked?
Kvalifikatsioon läks minu jaoks väga halvasti. Mitte ainult sellepärast, et trennita tulin, vaid ka sellepärast, et sain rivist viimase kardi.
Seal üksi kvalifikatsiooni sõita tähendab kaotust umbes 0,6–1 sekundit. Reeglite järgi ei saa seal teist inimest oodata, pead sõitma nii, nagu boksist välja lähed. Eks kvalifikatsioon läks halvasti ja võib-olla ei vedanud kaartidega.
Järgmisel päeval suutsin heattides mõned kohad tagasi võita, aga ikkagi oli raske, kuna kvalifikatsiooniaeg oli halb.
Viimasel päeval ja viimases heatis sain 16 positsiooni ka tagasi võtta. Finaal läks halvasti, kuna oli halb kart. Startisin 6. positsioonilt, Kristjan oli minu taga 9. kohal. Hoidsin rongi umbes 10 minutit — kokku oli sõit umbes 15 minutit — aga ikka suruti välja ja kaotasin lõpus umbes 16–17 kohta.
Kuidas kogu ürituse korraldus ja atmosfäär tundus?
Atmosfäär oli hea. Illar ja teised sõitjad aitasid, laenasid asju ja nii edasi.
Kõigist meist esines Ilja kõige paremini ja suutis saavutada kõrge koha — umbes top 25 105-st. Cameron sai juuniorides ka hea 8. koha 30-st.
SWS on kardimaailmas loonud üsna erilise rahvusvahelise väljundi. Kas järgmise aasta finaalikoht on juba mõttes või vaatad sellele pigem jooksvalt?
Järgmisel aastal olen juba Master, 40-aastane. Ma ei tea veel, kuidas kvooti saada. Muidu tahaks küll minna, aga mitte viimasel hetkel.
Ilja Udre: “Hobist sai eesmärk”
Kas SWS finaali jõudmine oli sinu jaoks pigem meeldiv boonus või kindel eesmärk, mille nimel oled teadlikult tööd teinud?
2025. aasta alguses sõitsin lihtsalt hobikorras. Aga aasta lõpus nägin, et on võimalus finaali pääseda, ja hobist sai eesmärk.
Millised muljed Le Mansi kardirajast jäid?
See oli parim rada, kus ma oma elus sõitnud olen.
Sodi tehas tõi kohale tohutul hulgal uusi karte, mis tähendas, et kartide kiiruste liigse erinevuse probleem oli palju väiksem kui tavaliselt. Samuti toodi sõitude jaoks, kus mina osalesin, uued Sodi Sport kardid, millega enamik osalejaid polnud kunagi sõitnud.
Nende kartide eripära on see, et neil on sportraam, mistõttu olid need kiiremad ja nende juhtimine oli keerulisem.
Kuidas võtaksid oma sõidud ja tulemused kokku? Millega jäid rahule, mis kripeldama jäi ja mis olid sinu jaoks määravad hetked?
Minu isiklik peamine eesmärk oli saavutada parem tulemus, kui osalejad eelmisel aastal suutsid.
Kõige rohkem olen rahul Super Heati tulemusega. Mul õnnestus teha koostööd Kreeka sõitjaga, kellega sõitsin koos kaks kvalifikatsiooni, ja samuti Läti sõitjaga. Super Heatis tegime koostööd kolmekesi, tänu millele teenisime kõik palju punkte, mille eest olen neile tänulik.
Ülejäänud heat’ide tulemused olid samuti üsna head. Finaalis mul kahjuks kardiga üldse ei vedanud ja võistelda oli liiga keeruline, mistõttu ausalt öeldes ei tulnud finaal mul kõige paremini välja.
Kokkuvõttes platseerusin kõigi punktide summas 105 osaleja seas 22. kohale.
Kuidas kogu ürituse korraldus ja atmosfäär tundus?
Suurepärane, null pretensiooni.
Kas said Le Mansis ka niisama ringi vaadata või jäi kogu fookus võidusõidule?
Jah, sõitsime vanematega mööda seda teed, kus toimub Le Mansi 24 tunni võidusõit. Vabadel päevadel käisime aga naaberlinnades jalutamas.
SWS on kardimaailmas loonud üsna erilise rahvusvahelise väljundi. Kas järgmise aasta finaalikoht on juba mõttes või vaatad sellele pigem jooksvalt?
Pärast sellise kogemuse saamist võitlen ma sellel aastal 100-protsendiliselt edasi koha eest finaalis.
Kristjan Salvet: “Le Mansi kardirada oli huvitav ja täitsa vinge — pikkade sirgete ja tehniliste kurvidega.”
Kas SWS finaali jõudmine oli sinu jaoks pigem meeldiv boonus või kindel eesmärk, mille nimel oled teadlikult tööd teinud?
Kindlasti oli SWS finaali jõudmine eesmärk, kuna selle nimel on palju vaeva nähtud.
Millised muljed Le Mansi kardirajast jäid?
Le Mansi kardirada oli huvitav ja täitsa vinge — pikkade sirgete ja tehniliste kurvidega.
Kuidas võtaksid oma sõidud ja tulemused kokku? Millega jäid rahule, mis kripeldama jäi ja mis olid sinu jaoks määravad hetked?
Kardiloosiga oli seekord kuidagi eriti nukker seis. Kvalifikatsioonidega võib mõnevõrra rahul olla, kuigi oleks saanud paremini, aga sõidud läksid üsna kurvalt.
Sirge peal ei tahtnud ükski kart liikuda ja sellega seoses tulid üsna arvestatavad positsioonikaotused. Paraku tehnikasport on selline ja alati on järgmine kord.
Oli ka olukord, kus konkurent lükkas mu konkreetselt seina ja sain seal käele viga. Seetõttu oli ka lõpptulemus seekord üsna nukker.
Kuidas kogu ürituse korraldus ja atmosfäär tundus?
Üritus oli väga vinge ja seal oli väga mõnus olla.
Kas said Le Mansis ka niisama ringi vaadata või jäi kogu fookus võidusõidule?
Kuna oli ka üks puhkepäev, siis sai veidi rahulikumalt võtta ja loodust nautida.
Sai minna autoga sõitma kuulsale Le Mans 24h võidusõiduraja osale, mis on võistlusvälisel ajal tavaliiklusele täitsa avatud.
SWS on kardimaailmas loonud üsna erilise rahvusvahelise väljundi. Kas järgmise aasta finaalikoht on juba mõttes või vaatad sellele pigem jooksvalt?
Järgmine aasta oleks kindlasti soov minna.
