Yo, yo, rahvas. Ja nüüd väike tänusõna siitpoolt…

Rahvamootorispordi skeene (vot see on termin) on meil Corneris eelkõige südamesse pugenud muidugi läbi hobikardi. Aga viimastel aastatel on olnud ülimalt mõnus kogeda seda maailma ka teistes formaatides — sealhulgas rallikrossis. Seekord siis Raassilla Karika 6. ja ühtlasi hooaja viimasel rahvakrossi etapil. Oli mõnus, oli tore. Ja tõenäoliselt jääbki see meie selle aasta viimaseks suuremaks vabaõhu seikluseks enne, kui fookus liigub jõuluajale, podcastidele, 2026. hooaja ehitamisele ning veel paarile huvitavale asjale. Ja ausalt öeldes – paremat punkti ei oleks saanud tahta.

Kuidagi kujunes see päev nii, et selle jooksul said oma eraldi tähelepanu kõik need neli elementi ilma milleta ei oleks rahvamootorisporti lihtsalt olemas: sõitjad, tiimid (antud juhul eesotsas mehaanikutega), rajatiimid ning muidugi rahvas. Ja no aga käimegi siis nad eraldi läbi.

Sõitjad – tõsiselt (!) lõbus peab olema

Lust oli boksialas jalutada ning juttu ajada. Kuna tegu ei ole reeglina sõitjatega, kellele ongi see ainuke tegevus, siis ei saa ka enamasti vastu panna ja küsida: “Millega sa muidu tegeled?” Kes õpib ülikoolis, kes töötab politseis, kes tegeleb mõne teise spordialaga, ja kes lihtsalt naudib elu. Kirju sats igal juhul. Seda inimlikku poolt püüdsime koos Janariga ka valmivas etapifilmis tabada. Nii saimegi lähemalt tuttavaks näiteks tagaveoliste klassis võidu võtnud Kathrina Mathieseniga, jäärapäiselt Ladale truuks jääva Rain Järvekülaga, veemotolt vahel ka kärmelt krossikardi rooli ujuva Sten Ivanoviga ning mehaaniku ja spotteri rollis üles astunud endise sõitja Veiko Pomberiga (kes sai pärast päeva lõpus toimunud mehaanikute võistlust “vist jälle vere maitse suhu”). Ja muidugi veel paljude teistega.

Olgu see background mis ta on, inimesed on tulnud nautima. Jah, võidutahe on kahtlemata seal (heaks näiteks oli meeldiv vestlus esimeses eelfinaalis krosskart klassis teise kohaga leppima pidanud ning hiljem võidu võtnud Mario Mõistusega). Aga, tihti võtabki rahvakrossi piloodi vibe kokku David Coulthardi tsitaat tiimiraadiosse 2007 Kanada GP-l:

“Rehvid ei tööta, pidurid ei tööta, auto ei pööra, aga kui see välja arvata, pagana lõbus on!”

Võta kasvõi päeva üks kõige põnevam saaga: kas Reio Metsla käigukast jõuab õigeks ajaks starti? Esiveoliste klassis sõitnud Reio auto käigukast andis otsad juba treeningutel. Lahendus? Uus käigukast oli Võrus, aga startimise tähtaeg tiksus halastamatult. Pool päeva elati kaasa eepilisele missioonile: Kas reliikvia… ee tähendab käigukast jõuab Võrust Raassillale… ja veel õigeks ajaks autosse… ja Reio sellega koos ka starti? Jõudis! Üle noatera. Ja Reio sõitis end seejärel B-finaali lõpust otse A-finaali. Kogu selle hullu ajamise jooksul tundus, et Reiol endal oli naeratus näol ja sama ka teda ümbritseval tiimil. Selles valguses, super töö muidugi ka mehaanikute poolt. Rääkides viimastest…

Mehaanikute võidusõit ja Superfinaal – kaunis punkt Raassilla rahvakrossi hooajale

Üks päeva ägedamaid hetki oli kindlasti Superfinaalid ja mehaanikute võistlus. Kui Superfinaal, ehk see päeva viimane sõit, kus stardikohad loositakse ja klassid on segamini, oli juba tuttav territoorium, siis mehaanikute sõit oli midagi uut. Ja peab ütlema, et täpselt ideaalne vibe, kuidas rahvaspordi etapp võiks alati lõppeda. Iga tiim sai oma auto rooli panna ühe mehaaniku, kes klasside kaupa rajale lasti. Ja peab tunnistama – nad oskavad sõita! Nagu võidu võtnud Veiko Pomber ütles pärast naeratades: “Läksin näitama, mida selle autoga tegelikult teha saab.”

Ka meil Corner 1-s on sel aastal olnud eriline rõhk just mehaanikute rollile, ja oli äge näha, kuidas Raassilla Karikas selle elukutse tähtsust esile tõi. Uurisime ka pärast, et kas mehaanikule võibki olla kasulik oma rolli raames autot testida aeg-ajalt. Selle peale jäi ühelt targalt mehelt kõlama vana ralli tsitaat, mida Tommi Mäkineni mehaanikud ütlesid sarnase arupärimise peale: “Ei ole mõtet. Tommi tagumik annab palju rohkem infot, kui meie suudaksime rooli istudes leida.” Olgu mis on, aga äge oli seda näha, kuidas need mehaanikud talda andsid. Kontsept ju geniaalne: autol tekib rajal rike, kohe mehaanik sõitjal roolist võtta. Paneb mõtlema, et kes veel võiks sarnase formaadi raames rooli lasta? Äkki näiteks kohtunikud?

Lembitu viimane lipp

Positiivselt hullud ei ole vaid sõitjad ja mehaanikud – sama kehtib rajatiimi, kohtunike ja kõigi nende kohta, kes kogu selle võistluse võimalikuks teevad. Päeva jooksul oli näiteks põnev kuulda Raassilla tiimi liikmete pikaaegsest koostegemisest ja sõprusest, mis on aastate jooksul loonud selle ägeda kompleksi ja sarjad. Seda enam, et kohal oli ka mees, kes mängis kunagi selle kõige alguses asendamatut rolli – Lembit Kõva.

Lembit tegi 80-aastaselt oma viimase lipukohtuniku otsa ja hoidis lõpuni lippu kõrgel. Ta on olnud Raassilla kamba tegemiste juures juba algusaegadest peale ning ilma temata poleks rajatiim ehk suutnudki algusaegadel seda kõike üles ehitada. Oma “viimaseks vahetuseks” oli maestro kaasa toonud isegi 1979. aastast pärit mootorsportlase tunnistuse. Müts maha!

Ja nagu ikka mootorispordis – “viimane kord” on suhteline mõiste. Mine tea, võib-olla näeme teda veel kord lippu lehvitamas. Igal juhul kehastab Lembit mitmes mõttes seda, mida tähendab päriselt mootorisporti armastada. Me kõik teame, et see ala on oma ilu juures kallis ning logistilis-tehnilis-sturktuurselt keeruline. Seda enam on tore näha, et need, kellel on anda, annavad südamega. Ja Lembit on andnud tohutult. Lipp kõrgel, müts maha.

Rahvas, aitäh, et olete!

Rahvasport on lõpuks kogukonna asi. Kõik põimub kokku – korraldajad, sõitjad, mehaanikud ja pealtvaatajad kuni EAL esinduseni välja alati tubli Kristjan Sooperi ja Pille Russi näol. Isegi murumängud pole selleks vajalikud, piisab Raassilla muruküngastel actioni vaatamisest. Kõige ilusam näide sellest oli üks härra (väga vabandan, aga pika päeva õhinas läks nimi meelest). Mees, kes on Raassillal alati kohal – seekord juba kell seitse hommikul, tulles kodust teele kell viis. Ei mingit tähelepanu otsimist, lihtsalt siiras rõõm ja lapselik kirg selle kõige vastu, oli see, mis tema silmadest läbi paistis. Raassilla sats andis talle väikse meene ka – lihtsalt tänutäheks. Sellised inimesed ongi põhjus, miks see kõik toimib.

Aitäh, Raassilla ülimeeldivale tiimile/sõprusseltskonnale. Kraaps, rutska ja uuel ringil uue hooga.💪

Päeva tulemuste ja sarja lõppseisuga saad tutvuda SIIN